Rahvusvahelise võistlusprogrammi puhul kerkisid pinnale teatud ühendavad teemad ja see võimaldas meil jagada filmid viide kategooriasse – Naised, Mehed, Suhted, Paigad ja Loomad. Märkimisväärne hulk tugevaid autorifilme laekus Poolast, Belgiast ja Šveitsist. Võib öelda, et poola animatsioonis domineerivad hetkel noored ja andekad naisrežissöörid (Marta Pajek, Paulina Ziolkowska jt), kelle filmid on leidnud juba laialdast tunnustust paljudel eri festivalidel. Poola film on säilitanud oma iseloomuliku sügava sisu, ent omandanud sellele lisaks ka teatud mängulisuse, mis teeb ta publikule kergemini vastuvõetavaks.

Belgia animatsiooni tugevuseks on selle tehniline teostus ja loo jutustamise oskus. Põhjamaiselt vaoshoitud narratiiv kannab endas olulisel määral pinget ja ettearvamatuid arenguid.

Šveits seevastu üllatab jaburate filmide rohkusega. See viib mõtted asjaolule, et just seal sündis 20. sajandi algul üks veidramaid kunstivoole - dadaism. Ehk on Zürichi näol tegu teatud vaimse vulkaaniga, mis kord saja aasta jooksul purskab ja katab kogu Euroopa oma jaburuse tuhaga? Sarnane sürreaalsete kujundite rohkus torkab silma ka meie soome-ugri sugulaste, ungarlaste, filmides.

Oma tuntud headuses esinevad taas „vanad head” animariigid Kanada, Prantsusmaa ja Inglismaa. Nende filmide probleemistik on lai ja raskesti määratletav - see varieerub rutiinsest sigarettide ostmisest kuni romantilise draamani mehest, kelle pea asemel on lennukiturbiin. Kindlasti jääb sinna vahele veel paljutki, aga jäägu mõned kaardid hetkel avamata.

Selle aasta võistlusprogramm viib publiku ümbermaailmareisile läbi selliste eksootiliste paikade nagu Peruu, Costa Rica ja Indoneesia. Kuna maailmas on endiselt segased ajad, keskenduvad mitmed siinsed filmid lugudele üksikisikutest, kes üritavad mõista iseennast ja leida oma kohta aina keerulisemaks muutuvas maailmas. Ajastule iseloomulikud teemad - mille hulka kuuluvad ka seksuaalne identiteet, immigratsioon ja vägivald - mängivad väga suurt rolli, kui filmitegijad igast maailma nurgast kajastavad ühiskonda ning näitavad, et isegi ajal, mil inimkond paistab olevat lõhestunud, on meil palju rohkem ühist, kui arvatagi oskame.

Animatsiooni näo ja jutustuse laadi määrab sageli ära just tehnoloogia, mille abil töö teostatakse. Tudengifilmide valikus paistis silma tendents kasutada pigem traditsioonilisi tehnikaid – joonistust, nukke, lamenukke jms. Tagasipöördumine „käegakatsutavate” materjalide poole annab ilmselt märku tegijate väsimusest virtuaalajastu suhtes. Ehk on selle taga inimese soov taasluua adekvaatne kontakt iseenda ja ümbritseva maailmaga? Samas võib seda fenomeni tõlgendada ka lugude jutustamise, kui meediumi, püsima jäämisena läbi aegade.

Me ei väsi end kordamast – kui suhtud väljendisse „tudengifilm” suure umbusuga, sest sinu arvates on see vaid harjutamine enne „päris” filmide tegemist, siis soovitame sul külastada kogu New Talents võistlusprogrammi ning lasta oma eelarvamustel igaveseks lahtuda. Programm on tõeline rikkumata andekuse, uuenduslikkuse ja ülivõrdes oskuste vaatemäng. Filme võib kõhklusteta pidada tipptasemel kinokunstiks, mille autorid suunavad filmitööstuse tulevikku.

Ilmselt on sobilik, et aastal, mil Eesti ja ta Balti riikidest naabrid tähistavad oma 100. sünnipäeva, on rahvuslikus võistlusprogrammis lausa kolm kassetti. Tõestusena sellest, et Eestis on kätte jõudnud lühifilmide taassünniaeg, pakub see programm tohutult mitmekülgset valikut animatsioone, dokumentaale ja mängufilme. Paljud filmid räägivad Eesti ühiskonnale omastest aspektidest ajal, kui riik püüab võtta omaks minevikku ja kujundada tulevikku. Aga valikus on ka mitmeid filme, mis käsitlevad selliseid universaalseid teemasid nagu armastus, kaotusvalu ja elu. Eesti rahvaarv võib ju olla väike, kuid siinne filmide ja filmitegijate rikkus ning mitmekülgsus on suur ja lai.

Piirideta kinost leiab filme kõige veidramatest komöödiatest kuni provokatiivsete seksiteemaliste lühikateni, millega uurime lühifilmi kui vormi erinevaid mõjusid ja temaatilisi võimalusi. Olgu tegu siis allasurututele hääle andmisega, friigifilmide maratoniga öö kõige hilisematel tundidel või filmikunsti halvimate paladega, kindel on see, et tagasi me end ei hoia.

Unusta Netflix ning tule tee meiega üks öökino-ja-chill ainsal omataolisel kinoseansil, kus saab näha lühifilme hilisõhtust varajaste hommikutundideni. Programmist, mis annab unistele särtsu ja unetutele kosutust, leiab Vitamiinilaksu komöödiaid, uusimaid muusikavideoid, lühikesi õuduslugusid ning palju, palju hullumeelsust. Sussid jalga ja tuled kustu!

Päris elu on igav. Seetõttu kino leiutatigi. Kellele seda igapäevaelu viletsust ikka vaja on, kui saab sukelduda täiesti teise maailma, eemale kõigest argisest?

Tegelikult on päris elu palju erutavam kui seda endale ette oskame kujutada. DOC@Shorts viib meid maailma, mis võib olla kodust kaugel, ent kus reaalsed rõõmud ja mured on meile koduselt tuttavad. Sealjuures ära lase end reelt raputada, kui animeeritud dokfilmid oma vormivalikuga julgelt aegruumi augu rebestavad - see on vaade otse meie küborg-tuleviku igapäeva.

Kuuldes sõna „panoraam” mõtleme sageli: oeh, need on ju need filmid, mis ei pääsenud võistlusele. Pähe tulevad negatiivsed mõtted - Brexit, globaalne soojenemine, Harvey Weinstein... Ent meil pole aimugi, et tagasihoidliku nime taha peituvad maailma enim auhindu võitnud lühi- ja animafilmid, teiste hulgas Euroopa Filmiakadeemia auhindade värsked nominendid, Visegradi riikide uued talendid ning palju teisi meeliavardavaid filme.

Panoraamis tähistame ka tänavusi suuri sünnipäevalapsi – 100-aastaseid juubeleid peavad tänavu paljud Euroopa riigid, nende hulgas ka Eesti. PÖFF Shorts kutsub seekord sünnipäevalauda kaasjuubilarid Balti riigid.

Lisaks mahub ühe saja-aastase sünnipäeva sisse kaks viiekümnest ja nõnda näebki Eestis teist korda biitlite seiklustest rääkivat muusikal-komöödiat “Kollane allveelaev”.

Kes meist, lapsevanemaist, ei oleks jätnud oma last ikka ja jälle maailma parima lapsehoidja – televiisori - hoolde? Näib, et vaid siis, kui meie lapsed on pärani silmi ja ammuli sui kiiskava ekraani külge naelutatud, saame veidikegi rahu. Ent varem või hiljem hakkab (vähemalt osadel meist) seest kripeldama. „Lapsehoidja” on küll tasuta, ent ta pole lahke ega hooliv ning teda ei huvita karvavõrdki lapse heaolu. Südametunnistuse piinade leevendamiseks soovitamegi võtta laps käekõrvale ja seada sammud kinoteatri poole. Nutikate Multikate seansid pakuvad rõõmu ja kaasaelamist (ja mis veelgi olulisem - kaasamõtlemist) nii suurtele kui ka väikestele.