Nõukogude aja valitsuse poolt finantseeritud ja tsenseeritud lastefilmide juurtega elavad Läti animatsioonid nii autori kui stuudio tüüpi animatsioonidena. Enamik tänastest ja viimase kümnendi filmidest on suunatud täiskasvanud publikule. Üks vanimaid stuudioid, mis pärast sotsialistliku majandussüsteemi asendumist kapitalismiga säilis, on „Animācijas Brigāde". Nukuanimatsiooni meistrid tähistasid just hiljuti 50. aastapäeva, kuid vaid mõni aasta tagasi sulges uksed Läti animatsiooniajaloo olulisuselt teine stuudio „Dauka". Tänavu astub selle stuudio looja Roze Stiebra üles enda lavastatud filmiga. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist alustas autorianimatsioon vaikselt, kuid kindlalt oma teed tänaseni. Animatsiooniprofessionaalide teadvustesse on üle kogu maailma süüvinud nimed nagu Vladimir Leschiov (Lunahod), Edmunds Jansons (AtomArt) ning Signe Baumane. Läti animatsiooni kunstiväärtusi ja jutuvestmise kombeid on palju mõjutanud asjaolu, et enamik tänapäeva režissööre on esimese haridusena spetsialiseerunud erinevatele tehnikatele. Veel mõne aasta eest ei olnud animatsiooni kõrghariduse tasemel võimalik õppida, kuni Läti Kunstiakadeemias loodi osakond Liikumine. Pilt. Heli (KAS). Zagrebi IAFFi valik koosneb üksnes lühikestest Läti animatsioonidest, kuid neid produktsioone on kuus ning see number on suurem kui kunagi varem.
Nõukogude aja valitsuse poolt finantseeritud ja tsenseeritud lastefilmide juurtega elavad Läti animatsioonid nii autori kui stuudio tüüpi animatsioonidena. Enamik tänastest ja viimase kümnendi filmidest on suunatud täiskasvanud publikule. Üks vanimaid stuudioid, mis pärast sotsialistliku majandussüsteemi asendumist kapitalismiga säilis, on „Animācijas Brigāde". Nukuanimatsiooni meistrid tähistasid just hiljuti 50. aastapäeva, kuid vaid mõni aasta tagasi sulges uksed Läti animatsiooniajaloo olulisuselt teine stuudio „Dauka". Tänavu astub selle stuudio looja Roze Stiebra üles enda lavastatud filmiga. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist alustas autorianimatsioon vaikselt, kuid kindlalt oma teed tänaseni. Animatsiooniprofessionaalide teadvustesse on üle kogu maailma süüvinud nimed nagu Vladimir Leschiov (Lunahod), Edmunds Jansons (AtomArt) ning Signe Baumane. Läti animatsiooni kunstiväärtusi ja jutuvestmise kombeid on palju mõjutanud asjaolu, et enamik tänapäeva režissööre on esimese haridusena spetsialiseerunud erinevatele tehnikatele. Veel mõne aasta eest ei olnud animatsiooni kõrghariduse tasemel võimalik õppida, kuni Läti Kunstiakadeemias loodi osakond Liikumine. Pilt. Heli (KAS). Zagrebi IAFFi valik koosneb üksnes lühikestest Läti animatsioonidest, kuid neid produktsioone on kuus ning see number on suurem kui kunagi varem.
Film analüüsib abstraktseid elemente, mis loovad kunstiteose, ning kunstniku enda fetišeid, mida ta peab töö tegemiseks järgima. See animeeritud lühifilm valmis paralleelselt samanimelise näitusega, millel esitletud maale saab näha filmi lõpus. Autor räägib, kuidas ta osales Ameerika 30. ja 40. aastate mittenarratiivse kino loengutes. Ta töötas filmi tehes igas etapis üksi.
Keset halli merd asub hall saar. Sellel hallil saarel elavad hallid kütid. Elu on lihtne ja karm. Hülged ja kütid elavad üheskoos julmas tasakaalus. Ühel päeval saabub seda elu dokumenteerima Fotograaf. Tema jaoks osutub see aga surmavalt keerukaks.
Film ühildab etendustes leitava kunstilise väljenduse audiovisuaalse kunstiga. Salamanis loob endast portree, ajades vähemalt poole aasta jooksul järk-järgult habet ja juukseid maha, samas lubades neil tagasi kasvada. Kogu see protsess on mahutatud kaheminutilisse animeeritud filmi.
Juba aastaid on kiosk olnud Olga väikseks koduks puhtalt seetõttu, et oma magusaarmastuse ja üksluise elu pärast on ta suurem kui kioski väljapääs. Mõtete mujaleviimiseks loeb ta reisiajakirju ja unistab kusagil kaugel olemisest. Tema seiklus algab ühe absurdse vahejuhtumiga.
Maailmakuulus poistekoor läheb tuurile. Karmi dirigendi käe all on nad kuulekad muusikainstrumendid, kuid ilma valveta on nad lihtsalt mänguhimulised lapsed. Ükskord Seoulis jääb dirigent kogemata lifti kinni ning poisid jäävad omapäi.
Kursusetööna valminud lühifilm, kus sõnademängust areneb välja absurdne sündmustik. Inese Vēriņa-Lubina ühendab oma animafilmides ja VJ sessioonides huumori, lõbusa animatsiooni ning popkultuuri visuaalse keele.
Peegelpilt iseendast oli nii oluline, et ühel päeval ei leidnud ta sealt eest enam iseennast.
Pärast lennuõnnetust peavad väiksele asustamata saarele sattunud noormees ja ta koer leidma kodutee.
Endine piloot vaatab tagasi oma elule - Maa, Taevas, Naine - kõigele, mis toimus teekonnal lennuväljast mahajäetud paadikuurini.
Söega paberile joonistatud animatsioon mootorrattaga sõitvast tsirkusekarust, kes jätab selja taha igapäevarutiini ning läheb metsa, kus näib leiduvat tema õnn. Valitud enam kui 70 filmifestivalile. Rahvusvaheline festivalidebüüt toimus Clermont-Ferrandi 34. rahvusvahelisel lühifilmifestivalil 2012. aastal Prantsusmaal.
Madeleine ja Henri on viimased 20 aastat elanud koos kauges tühjas maakohas. Ühel päeval toob tülihoog kaasa senisest tõsisemad tagajärjed.
