Andres Sööt, eesti dokumentalistika grand old man, alustas filmitegemist juba 1960. aastate keskel. Tema filmograafiasse kuulub üle 70 autorifilmi, sellele lisanduvad arvukad tööd operaatori ja kinokroonikuna. Tema vahetu ja objektiivne kaameratöö annab meile unikaalse sissevaate nõukogude aega ja sellele järgnevasse üleminekuperioodi. Sööt on autor, kes pole läinud kaasa oma ajastu õõnsa propagandaga vaid on ikka jäänud truuks omaenda nägemusele dokumentalistikast.
Söödi filmid on nagu vein, mis ajaga vaid paremaks muutub. Nende vaatamine on meeliavardav kogemus ka nooremale põlvkonnale.
Andres Sööt, eesti dokumentalistika grand old man, alustas filmitegemist juba 1960. aastate keskel. Tema filmograafiasse kuulub üle 70 autorifilmi, sellele lisanduvad arvukad tööd operaatori ja kinokroonikuna. Tema vahetu ja objektiivne kaameratöö annab meile unikaalse sissevaate nõukogude aega ja sellele järgnevasse üleminekuperioodi. Sööt on autor, kes pole läinud kaasa oma ajastu õõnsa propagandaga vaid on ikka jäänud truuks omaenda nägemusele dokumentalistikast.
Söödi filmid on nagu vein, mis ajaga vaid paremaks muutub. Nende vaatamine on meeliavardav kogemus ka nooremale põlvkonnale.
Valik kohviku ja „ööklubi" külastajate tüüpe 1960ndate lõpust, kus vanaprouad pole veel täielikult Eesti Vabariigi aegseid kodanlikke maneere unustanud ja nõukogude noorsugu ilma lipsuta restoranis napsitada ei saa. Tallinna kohvikute Pärl ja Moskva külastajad omas ajas. Filmi teeb unikaalseks ka selle kummaliselt suveräänne helirida, mis vaatab argist sebimist melanhoolse poeesia ja külma täheteaduse kõrgustest. Artur Alliksaare luulet esitab Aarne Üksküla kaadritagune hääl.
Film räägib meie ühe tähtsama püha tähistamisest linnatingimustes. Varjatud kaameraga üles võetud kontrastirohke film kujutab ilmekalt jaanipäeva traditsioonilise sisu muutumist ja linlase emotsionaalset vaesumist, näidates linnaelanike käitumist jaanituledel - nende üksindust ja samas alkoholist tingitud ülevoolavat olekut suures rahvahulgas.
Poeetiline meeleolufilm Ruhnu saarest. Kaamera jälgib aeglase rahuga saare igapäevaelu. Laev lahkub Pärnu sadamast. Vaade Ruhnu saarele lennukilt. Kalur angerjaid püüdmas. Ruhnu puukirik ja kalmistu. Kala vastuvõtt Ruhnu sadamas.
1977. aasta kevadsuvel filmiti Tartus Toomemäel muusikalist telemängufilmi „Imelugu". Vaatamata sellele, et kõik filmi kaadrid on dokumentaalsed, ei tarvitse „Unenäos" tingimata dokumenti näha. See pole reportaaž filmi tegemisest, pigem nägemus, kaja, mis on haihtunud, kuid on siiski olnud.
