Ema sunnib 10-aastast poega, kes oma väikevenda vihkab, pärastlõunat koos ebahariliku vanamehega veetma. Kui poiss avastab mehe kohutava saladuse, saab ta õppetunni terveks eluks.

Koiott kaotab hundirünnakus oma naise ja lapsed. Ängistatuna inimlikest emotsioonidest püüab ta juhtunuga toime tulla. Leina ja luulude kõrval võtab kurjus enda alla üha enam ruumi.

Samuti nagu kaldale uhutud vaalad, keda ta uurib, pageb introverdist merebioloog Stefan ka ise ookeanist. Kuid üleujutused, lekkivad kraanikausid ja lõputu vihm imbuvad jätkuvalt tema ellu ning ta ei suuda vett eemale hoida...

Ühel talvel ei suuda karu Himaalajas uinuda. Ta mõtleb liiga palju ja on masenduses. Kui väike valge pärdik soovitab tal tädi juurde mett sööma minna, muudab ta meelt. Nende ees avaneb ilus talveöö ning karu avastab, et mitte magama jäämine oli õige tegu.

8-aastase Tilda sürreaalsed mälestused perest ärkavad ellu - tsirkusearstist eksmerineitsist vanaema, erootiliselt ülekuumenenud ema ning kadunud isa, kelle murtud süda, viha ja armukadedus ilmutavad end ninasarvikuna. Mineviku ja oleviku teod on püsivas muutumises.

Vanaisa selgitab oma lapselapsele, et pärast vanaisa surma tuleb tal lilleaia eest hoolt kanda. Sellele järgneb liigutav ja poeetiline arutelu kalli inimese kaotusest ning jäljest, mille ta endast maha jätab.

Kummaline kakofoonia.